Tõu ajalugu

Jack Russell’i terjer on pärit 1800.-aastatest Inglismaalt. Kirikuõpetaja John “Jack” Russell oli innukas jahimees, kes vajas head urukoera. Oxfordis olles kohtus ta piimamehega, kellel oli karmikarvaline terjeritüüpi koer Trump. Pastor ostis koera ära ning sedasama Trump`i peetakse Jack Russell’i terjeri tõu “emaks”.

Jahimehena oli pastori eesmärgiks aretada koeri, kes mahuksid hästi rebaseurgu ja oleksid iseloomult kartmatud. Seetõttu esialgu ta koerte välimusele suurt tähelepanu ei osutatud, vaid peamisteks kriteeriumideks olid töötahe, valge värvus ning urgu mahtumine. Valge värvuse eelistamine oli tingitud asjaolust, et pimedas on valge koer hästi nähtav jahimehele ning ka püssimehele kergemini eristatav sihitavast saakloomast. Pastor jälgis koerte aretamisel ka nende hambumust ning karvkatet – russelli hambad ja lõuad peavad olema piisavalt tugevad, et saakloomaga silmitsi seistes suudaks koer ennast kaitsta ning urus olles läbi närida maa-all ette jäävad juured. Karvastik pidi olema tihe ja veekindel, kas siis karm või sile. Russelli saba kupeeriti u.10 cm jupiks, millest oli vajadusel hea kinni võtta kui oli vaja koera urust välja tõsta.

Jack Russell’i terjeri ülesandeks jahil oli rebase või kähriku urust väljaajamine ja vajadusel kinni pidamine, kuid ilma saaklooma vigastamata. Aretatud tõug sobib selleks ülesandeks väga hästi, kuna tema kartmatu iseloom ja tihke kehaehitus teevad temast “suure koera väikses pakendis”.

Esialgselt olid russellid kõrgema jalaga, veidi foxterrierit meenutavad koerad. Pastor üritas aretuses kasutada pigem karmikarvalisi koeri kuna pelgas siledakarvalistes koertes päranduvat liigset bulldogiverd, mis aga muudab jahikoera liiga verejanuliseks. Hiljem – peale pastori surma – kasutasid edasised aretajad nii bulldoge, bullterrjereid kui ka beagleid. Kui läks moodi kihlvedudega seotud „etenduse” moodi rotitapmiste korraldamine, hakati rohkem kasutama bulldogiverega koeri. Peale russellite teise andunud aretaja, Arthur Heineman`i surma aastal 1933, kadusid väidetavalt algselt pastor Russelli aretatud liinid.

Inglismaal moodustati 1970-del Working Terrier Club. Sellesse seltsi koondusid algselt nii kõrgema kui ka lühema jalgseid ”töötavad” terjerid kasvatavad aretajad. Tõelised russelli austajad pidasid Jack Russell´i terjeriteks aga vaid kõrgejalgseid koeri, mis viis tõsiste lahkhelide tekkimiseni seltskondade vahel. Ameerikas aga oli muutunud populaarseks just madalama jalaga russell ning nii Inglismaal kui ka Ameerikas tekkis kaks eri leeri, kes kumbki üritas oma ”terjeritõugu” ametlikuks tõuks saada.

1990.aastal tunnistas Inglismaa Kenneliit lõpuks Parson Jack Russell Terrier Clubi poolt esitatud taotluse alusel kõrgemajalgse russelli versiooni tõukoeraks. Kuid lõpuks naeratas õnn ka madalama jala ja pikema seljaga terjeritele, kes võeti ametlikuks tõuks jaanuaris aastal 2000. Tänu selle eest võlgneme Austraalia aretajatele, sest vaid tänu nende aastate pikkusele tööle sai Jack Russell´i terjer tõukoeraks. Kahjuks pole tõug veel ametlikuks tõuks tunnistatud tema algse aretaja, pastor J.Russell´i kodumaa – Inglismaa – poolt. Teised riigid tunnistavad aga kaht eri tõugu – Parson Jack Russell’i terjer ja Jack Russell’i terjer.

Back to top